8. november
1945 esietendub F. Knorre seitsmepildiline näidend „Kohtumine hämaruses“, mille lavastab teatri kunstiline juht Eduard Türk. Lavastaja assistendiks on Ants Viir ning lavakujundajaks Uko Halla. Mängivad Herta Elviste, Jakob Küüts, Friedrich Tilk, Ants Viir, Aksel Kahr, Bruno Mitt, Mare Voog, Maimu Pajusaar, Kristjan Hansen, Uko Halla, Julius Põder, Artur Saks, Hannes Kelder, Ivo Velmet, Henn Jaaniste, Evald Rähesoo, Irene Raiend, Albert Ausla ja Arseni Pärn.
Näidendi peategelase – sakslaste poolt okupeeritud väikelinnas oma eluga riskides kolme haavatud punaväelast varjava noore õpetajanna Varja rolli usaldas lavastaja teatri tantsurühma liikmele Herta Elvistele – Pärnu-Jaagupist pärit noorele tütarlapsele, kes Pärnusse käsitööärisse tööle tulnuna igatses teatrilavale pääseda ning selle nimel tööst vabal ajal tantsutunde võttis. 1941. aastal sai 18-aastasest neiust Endla tantsutrupi liige. Varja roll „Kohtumises hämaras“ sai Elviste esimeseks tõsiseks jõuprooviks sõnalavastuses ning nagu me hilisemast teatriloost teame, osutus lavastaja valik õigustatuks. Seda kinnitab ka lavastuse kohta ilmunud arvustus ajalehes Sirp ja Vasar:
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
„Kohtumine hämaras“ jõudis publiku ette 9 korral ning seda nägi 1907 inimest.
1975 esietendub kirgiisi kirjaniku Tšõngõz Ajtmatovi ja kasahhi autori Kaltai Muhamedžanovi draama „Tõus pühale mäele“, mille lavastab Ingo Normet ja kujundab Kari Tilk. Mängivad Peeter Kard, Reet Leissar, Arvi Hallik, Lii Tedre, Villem Indrikson, Aarne Üksküla, Tiia Kriisa, Mare Voog ja Eduard Järs.
Kaht ajalist tasandit (minevik ja tänapäev) läbiva näidendi lavastamisel asetati pearõhk tänapäevale. Lavastaja Ingo Normet kirjeldab lavastuse sünnilugu nii: „Otsustasime loobuda sellevormiliste (pikk ja eepiline esimene vaatus, põhikonflikt selgub publikule alles tund aega pärast etenduse algust) näidendite puhul tavalisest „elustamisest“ - rohketest efektsetest misanstseenidest, muusikalistest vahemängudest, keerukast valguspartituurist. Püüdsime avada etenduse pinge, probleemide teravuse ja inimeste traagika ainult näitlejate mängu, inimestevaheliste suhete, erilise atmosfääri abil.“ (Ingo Normet „Tõus pühale mäele“, Kultuur ja Elu nr 2 1976)
Teatrikriitik (ja „Tõus pühale mäele“ tõlkija) Lilian Vellerand kirjeldab lavastust Sirbis ja Vasaras 30. juulil 1976 avaldatud Pärnu teatri hooajaülevaates „Mõned suvised mõtted“ nii:
Arutlus inimesest on Pärnu teatrit sellel hooajal huvitanud mitmest küljest. Harmoonilise vaimult vaba isiksuse üldisemad probleemid põimuvad kõige aktuaalsemate päevateemadega. Inimene ja keskkond, keskkonna kaitse; südametunnistuse ja vastutustunde mitmepoolsed läbivalgustused; praaliva vaimuvaesuse mahedad karikatuurid ja nii edasi. Probleemide käsitlemisel on valdav inimliku üksikjuhtumi, koguni erandjuhtumi analüüs — millelt jõutakse kitsamatele või avaramatele üldistustele. Laiem ajaloolis-sotsiaalne panoraam peaaegu puudub. Selline suund näib vastavat lavastajate laadile ja maitsele, aga ilmselt ka Pärnu teatripubliku põhilisematele ootustele. Või on näidendi „Tõus pühale mäele“ vähene menu seletatav hoopis muude seikadega? Lavastada provintsiteatris diskussioon-näidend, milles ainult kergelt puudutatud abielu ja armastust ja milles peatähelepanu pole suunatud isegi mitte tuttavatele olme- ja tööprobleemidele, olme ja armastuse koosprobleemidest rääkimata (nagu näiteks M. Roštšini ülimenukas lavastuses „Mees ja naine otsivad tuba“, lavastaja Vello Rummo), vaid taotletakse vaataja huvi ärkamist ajastu eetilis-poliitilise elu arengu vastu (ja seda koguni võõrale keskkonnale eriomasel taustal) — on muidugi imetlusväärne julgustükk. Pealegi näitlejatega, kel puuduvad kool ja kogemuss sedalaadi tükkide mängimisel. Ka lavastaja Ingo Normet ise näib olevat kunstnikunatuure, kelle jaoks „Tõus pühale mäele“ on ilmselt avastusi ja üllatusi pakkuv dramaturgia. /---/ poeetiline tundesiirus näib olevat Ingo Normeti režissuuri eelistatumaid ehitusmaterjale, millega õnnestunud projekti puhul suuri asju korda saadetakse, mis nõrkade mõttetalade puhul aga pisarate vihmavees kergesti lahustuda võib. „Tõus pühale mäele“ on just see tükk, mis talade paikapanemist harjutab. Dialoogis avalduv ellusuhtumiste, maailmanägemiste pidev konfliktiseisund, sinna juurde üksikute tegelaste nähtavad möödapääsmatud sisekonfliktid, ei jäta ruumi meeleolutsemisele, tundlemisele, efektsele detailisümboolikale. Siin otsustatakse lavastuse saatus mõtteduellide intensiivsuse ja loogikaga. Aga ka mõttekäikude peenuse, ootamatuse, tähendusrikkusega. Sellest kõigest on teatris sageli, kui mitte alati puudus. Pärnu teatri lavastuses on seda vähemalt niipalju, et vaatajani võivad jõuda ajastu suurte katsumuste kajastused, vaimu ja vastutustunde arengu või taandarengu mitmed mudelid. Aga seda polegi nii vähe.Olaf Gehrke 6. veebruaril 1976 Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustust lavastusele saab aga lugeda siit:
Lavastus ja selle osatäitmised pälvisid mitmeid preemiaid – Ingo Normeti lavastus sai Eesti NSV Teatriühingu preemia parimate loominguliste saavutuste eest hooajal 1975/1976 ning Ingo Normeti lavastus ja Arvi Halliku osatäitmine pälvisid teise preemia ENSV kultuuriministeeriumi korraldatud nõukogude vennasrahvaste dramaturgia ülevabariiklikul ülevaatusel.
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
„Tõus pühale mäele“ püsis teatri repertuaaris 1977. aasta detsembrini ning sellega anti 23 etendust 5161 vaatajale.
1997 esietendub Juhan Smuuli „Kihnu Jõnn“, lavastajaks teatri pealavastaja Raivo Trass, kujundajaks Kustav-Agu Püüman, muusikaliseks kujundajaks Peeter Kaljumäe, laulud loob Jaan Tätte ning valguskujunduse Airi Eras. Mängivad Peeter Kard, Tene Ruubel, Piret Laurimaa või Kristiina Kütt, Elmar Trink, Arvi Hallik, Enn Keerd, Meelis Sarv, Andres Karu, Margus Oopkaup, Peeter Kaljumäe, Sepo Seeman, Ago Anderson, Feliks Kark, Andres Ild, Raido Keskküla, Lembit Mägedi, Jüri Vlassov, Katrin Valkna, Helle Kuningas, Maimu Pajusaar, Jaak Hein, Toomas Šalda, Roland Leesment, Peeter Volmer ja Andrus Jõhvik.
Teatri kirjandusala juhataja Ülev Aaloe tutvustab päev enne esietendust Sirbis ilmunud nupukeses uuslavastust nii:
Juhan Smuuli „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“ on vaieldamatult üks paremaid eesti näidendeid. Selle üllatavalt harv ilmumine meie lavadele on alati furoori tekitanud: meenutagem Voldemar Panso, Kaarel Irdi ja Jaan Toominga lavastusi ning nimiosalisi Rudolf Nuudet, Kaarel Karmi, Elmar Salulahte, Lembit Eelmäed. Lisaks Kalju Komissarovi film Jüri Järvetiga peaosas.Kui kirjutati aasta 1963, olid Riia kõrtsi stseenis „sinjakkide“ ehk väljamaa meremeestena laval kolm tudengit-kursusekaaslast – Kalju Komissarov, Jaan Tooming ja Raivo Trass. Neil kõigil, eesti teatri tulevastel peanäitejuhtidel, on selle nädala lõpuks oma „Kihnu Jõnn“ lavastatud. Raivo Trassile oli see esimene suur töö uues koduteatris. Lavakujundus on tema endiselt kolleegilt Linnateatrist Kustav-Agu Püümanilt, uued laulud on teinud Jaan Tätte. Esimest korda eksisteerib Pärnu teatri kavalehel ka valguskunstniku nimi – külalisena äsja Inglismaal koolituse saanud Airi Eras. Nimiosa on sedapuhku Peeter Kardi kanda, kelles on muide (foto järgi otsustades) Kihnu Jõnni originaali kapten Enn Uuetoaga rohkem sarnasust kui tema eelkäijatel. Rohkelt on meesrolle: üle hulga aja on laval taas Lembit Mägedi (kapten Kerttunen), debüteerivad endlalastena Viljandi kultuurikolledži kasvandikud Meelis Sarv ja Andres Karu. Manni mängib Tene Ruubel ja Mathildet Piret Laurimaa või Kristiina Kütt (samuti debütant, Viljandi lõpetanu). Kuid Trass on näinud erinevalt eesti meremeeste tavast, naisi ka kotermanni rollis: Helle Kuningal ja Maimu Pajusaarel on muidki ülesandeid, samuti Katrin Valknal. Eraldi väärib märkimist, et teenekas ja sarmikas Maimu Pajusaar tähistab laupäevase esietendusega oma järjekordset juubelit.
Kriitika ei võta Trassi „Kihnu Jõnni“ aga kuigi soodsalt vastu, Ülo Tontsi Postimehes ilmunud arvustust „Jõnni laeva purjed on rehvitud“ saab lugeda pealkirja taga peituvalt lingilt, Pille-Riin Purje heatahtlikuma teravpilguga tehtud vaatlust Sõnumilehest aga siit:
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)
_huge.jpeg)