9. november — Endla Teater

1914 Endlas toimuva mardiõhtu eeskavas esietendub Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“, mille toob lavale Karl Jungholz.

Mardipäeva-peod – eeskava ja tantsuga ja soovitavalt kostümeeritud külastajatega ballid ehk mardi- ja kadripäeva paiku peetavad näokatte-peod tunduvad sajandialguse pärnlastele olevat aastaringi traditsiooniliseks osaks kuni teise maailmasõjani välja. Neid pidusid korraldatakse ka Endlas, mitte küll igal aastal ja läbi aja pisut erinevalt – nii piletiga ja kõigile, kui ka kinnistena st kutsetega peona vaid valitutele, kuid tundub, et tegu on ühe sündmusega, mida seltskond väga ootab. Enamasti kuulub peo eeskavasse ka mõni naljamäng või rahvatükk, mis enne tantsulist osa sobiva meeleolu looks, kuid peolisi liiga sügavatesse kunstilainetesse ei saadaks. Nii on ka „Saaremaa onupoja“ esietenduse teade vaid väike, pea märkamatu osa seekordse mardipäevapeo kuulutusest:

Teist korda tuleb „Saaremaa onupoeg“ etendamisele juba 13. novembril toimuval „Eesti algupäraliste õhtul“ koos J. Orgusaare näitemänguga „Teder mulle, suled sulle“ ning selle ettekande kohta saame 15. novembri ajalehest lugeda, et „„Saaremaa onupojas“ sai väga hästi vana „Muru Mikk“ oma osaga valmis.“ Ja see on ka kõik, mis meile sellest lavastusest teada on.

1924 esietendub Rudolf Kneiseli komöödia „Armas onu“, mille toob lavale Voldemar Mettus.

Ka selle lavastuse puhul peame trupi koosseisu otsima ilmunud arvustustest, sest kava pole säilinud. Ning mõned nimed me näidendi kaheksast tegelasest neist ka leiame – Richard-Voldemar Siig, Albert Liik ja Ida Suvorova saavad artiklites ära mainitud.

Ida Suvorovat mainib selle lavastuse kontekstis oma mälestusteraamatus „Ainus paradiis“ ka lavastaja Voldemar Mettus: „„Armsas onus“ mängis Suvorova kahekümne kolme aastast väärikat abielunaist – ja see teeb mulle veel praegu nalja, kui sellele mõtlen. Mitte see ei tee nalja, et Suvorova seda rolli kehastas, vaid see, et kahekümne kolmene abielunaine võib juba olla väärikas – autori armust muidugi; aga Kneisel on ka juba ligi kaheksakümmend aastat tagasi surnud. „Armas onu“ on täiel määral tükk „koha peal meeldimiseks“, aga sääraseidki näidendeid võib vahete-vahel lavale tuua.“

Vaatame, mida siis arvasid Pärnu tollased teatriarvustajad sellest koha peal meeldimiseks mõeldud näitemängust Endla laval. J. Kask kirjutab Vaba Maa Pärnu väljaandes 10. novembril nii:

„Armas onu“ „Endlas“.

On jante, mis mõjuvad tekstilise vaimukusega, on neid, mille kujude koomilikkus on humoori lunastajaks, etn kõige selgejoonelisem ja laiema publikule vastuvõetavam on siiski trikid ja sündmustiku keerulikkus. „Armas onu“ tundub kõigi oma peadpööritavate keerdsõlmedega viimast liiki. Siin järgneb üks situatsioon, mis pöörasem teisest, otse kinolise kiirusega nõnda, et publik vaevalt ühest jahmatavast seisukorrast toibudes seisab juba uue üllatuse lävel. Asja kõditavat külge tõstab veel asjaolu, et kõik see jant sünnib pastorite õndsuslikul foonil, mida saadab lai, paiguti isegi labasusse kalduv humoor ja äärmiselt veidrasse ummiksõlme jooksnud juhtumisrikas sündmustik.
Pastor on täbarasse seisukorda sattunud oma nõuniku ees kusagil Berliini öölokaalis (meie omaga võib sam juhtuda, muidugi ka Tallinnas), kus oma naisena eksitas mingisugust uulitsadaami, kuid nüüd nõuniku külastamise puhul sattub tõelise naise pärast väga piinlikku seisukorda. Sellest loodab pääsemist „väikese“ valega ja naiste ümbervahetamisega, mida kaasaaitab jabur köstriisand. Ühele sissekukkumisele järgneb teine ja asi muutub ikka keerulisemaks, millest pääsemist toob vaid õiglane ülestunnistus. Siia seltsib veel üksikute „sõprade“ omapärased pügamiskatsed ja muud tavalised janditrikid, mis lihtsama vaataja naerunäeve kuni lõpuni kõditavad.
See on tavaline võllanali Pat ja Pataschoni vaimus, milliseid osi siin väärselt tõlgitsevad pastor ja köster. Kinoharrastajatele, selle osa kergesisulise nalja mõttes, on siin tänulikum võimalus end kord tühjaks naerda. Rahvatükina lööb see jant kahtlemata veel paremini läbi kui „Kindralihärra Maks“.
Mängu tempo oli kahtlemata hästi ja õnnelikult valitud, mis järjest kulmineeruvas hoos arenes kuni lõpuni, kus mõned akkordid isegi vast liig märatsevalt tugevad olid võetud. Trikid üksikute stseenide elustamiseks olid tabavad ja andsid omaltpoolt tüsedat humoori juure, mida tänuikult kviteerima peab. Seda tükki paremini tõlgitseda on vaevalt võimalik ja mul on isegi kahju, et sellele nii palju energiat kulutatud on, mis mujal tänulikumates võimalustes sageli asjata lunastamist ootab.
Üldmäng, nagu öeldud, oli enam kui rahuldav, ent üksikute iseloomustamiste eritlemiseks pole selle tüki juures mõtet, kus vaevalt mingisugused piirjooned pühadusena osutuvad.

J.K

M. Leksteini arvustust sama päeva Postimehe Pärnu väljaandest aga lugegem siit:

Lavastust mängitakse Endlas veel neljal korral, nende hulgas ka kadriõhtu programmis, mille kohta saame lehest lugeda, et „Kadriõhtu eile oli rahvast „Endlasse“ murruna kokku meelitanud. Õhtu algas temperamendika ja hoogsa „Armsa onuga“, mis ühe hingetõmbega läbi mängiti ja publikumi poolt paiguti tormiliste kiiduavaldustega vastu võeti.“ (Postimehe Pärnu väljaanne 24. novembril 1924) ning rahvaetendusena, mille eelteadetes teatribüroo publikumi eelmüügist pileteid ostma õhutab: „Täna, kolmapäeval, rahvaetenduseks lõbususe rekord „Armas onu“ Õhtuse sabasseismise vähendamise huvides palutakse tungivalt kasutada eelmüügi tunde.“ (Postimehe Pärnu väljaanne 26. novembril 1924)

Kokku antakse „Armsa onuga“ 5 etendust 955 vaatajale.

1930 esietendub Anne Nicholsi lustmäng „Iiri roos“, lavastajaks Aleksander Teetsov. Mängivad Lisl Lindau, Hilda Sooper, Aleksander Teetsov, Alexius Sagor, Voldemar Laason, Hugo Malmsten, Manivalde Mitt ja Verner Kasemets.

Selle 1922. aastal Broadway'l esietendunud ja üle viie aasta laval püsinud (2327 etendusega tollane pikima elueaga Broadway-lavastus) ülipopulaarse komöödia 1928. aastal valminud filmiversioon oli Eesti kinoekraanid vallutanud juba 1930. aasta jaanuaris ning septembris-oktoobris vaidlesid Draamastuudio ja Estonia teatrid suisa kohtus selle esitamise ainuõiguse üle, mille kumbki oli eri kirjastuste alt endale hankinud.

Novembriks on Tallinna teatridraama juba unustatud ning näitemäng jõuab ka Endla lavale. Pärnu Päevaleht tutvustab seda 5. novembri numbris nii:

„Iiri roos“

Pühapäeval, 9. nov. s. a. tuleb esietendusele A. Nicholsi komöödia 3. vaat. „Iiri roos“.
„Iiri roos“ on tänapäeva mängitavamaid tükke. Meil Eestis on see komöödia ju igakülgselt kuulsaks saanud. Praegu läheb ta Tallinnas kahes teatris korraga. Mitmed teatrid vedasid vägikaigast tüki mängimise eesõiguse saamiseks. Ja esmakordselt Eestis kandus asja lahendus kohtulaua ette. See näitab missugust huvi tüki vastu tuntakse ja kuivõrd rõhku pandi tüki saamisele.
„Endlas“ tuleb tükk A. Teetsovi lavastusel. Kaastegevad: Lindau, Sooper, Teetsov, Sagor, Laason, Malmstein, M. Mitt ja Kasemets.

8. novembri Pärnu Päevaleht aga lisab tutvustuses veelgi värve:

Homme kuulus „Iiri roos“

A. Nicholsi lustmängu „Iiri roos“ homne esietendus on omast kohast sündmuseks Pärnu teatripublikule. Selle tüki mänguõiguse pärast peetud kohtuprotsessid annavad asjale isegi sensatsioonilise värvingu.
„Iiri roosi“ sündmustik areneb Ameerikas. Ühe jõuka ameerika juudi poeg on ilmasõja ajal Prantsusmaal tutvunenud kristlase-neiuga ja sellega abiellunud vanemate teadmata. Usulise ja tõulise sallimatuse tõttu võtavad aga asjad keerulise iseloomu. Ja nii kujunebki, et noorpaar laulatakse 3 korda: kodanliselt, juudi ja viimaks ristiusu kommete järele. Sellest tüki alapealkiri: „Kolm korda laulatatud“.

Arvustus 11. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes:

„Iiri roos“ „Endlas“.

„Iiri roos“ oma üle-maailmlisel võidukäigul oli jõudnud otsaga ka „Endlasse“. Pühapäeva õhtul oli ta esietendusel.
Iseenesest on see üle-maailmliselt läbilöönud 3-vaatusline lustmäng üsna lihtne. Sisuks on vaid kahe noore inimese armastus, kes sellepoolest tähelepanu äratavad, et üks neist on juut ja teine kristlane ja et nad oma isade vastuseismise kiuste üksteisele truuks jäävad. Lepitus toimub isade vahel alles lapse tõttu...
Kuid just oma lihtsusega ja loomulikkude elu piltidega võidabki see näidend suurt poolehoidu. Ei ole siin tarvitatud erilisi koomilisi situatsioone ega konflikte, vaid kõik areneb loomulikult ja soojendab sellega südameid.
„Endlas“ oli „Iiri roos“ lavastuselt kõigiti hästi õnnestunud ning pakkus publikule mõnusa naudingu eriti oma tasakaalus mängu tõttu. A. Teetsowi juudi ärimees Salomon Levy, prl. Sooperi juudi daam pr. Cohen ja V. Laasoni Isak Cohen – need on tüübid, mida võib tõsise naudinguga vaadata. Ka kõik teised osad olid heades kätes. Ainult Kasemetsa Patrik Abel ei tahtnud üsna hästi sobida. Vana, jonnaka iirlase kohta tundus kuju veidi kergena ja oleks soovinud teda näha sooliidimana, eriti kui tal on vastaseks selline tuus, nagu Salomon Levy. Kuid üldist mängu see ei rikkunud ja kogu mulje jäi rahuldav.

Pärnu Päevalehes 12. novembril ilmunud arvustus on aga siin:

„Iiri roosi“ mängitakse Endlas 8 etendust ning seda vaatab 1294 inimest.

1941 esietendub P. Wegneri näidend „Tütarlaps Irene“, lavastajaks Voldemar Laason, kujundajaks Uko Halla.

Ajalehes Uus Elu 8. novembril ilmunud tutvustav artikkel ütleb:

„Tütarlaps Irene“ esietendus

Pühapäeval, 9. nov. tuleb „Endlas“ tänavuse hooaja teine sõnalavastus, nimelt P. Wegener’i komöödia „Tütarlaps Irene“. See komöödia on andnud palju tänuväärset tööd kõigi Euroopa maade lavastajaile ja samuti ka filmirežissööridele. Kui esimene sõnalavastus Šureki „Tänavmuusikud“ oli ehitatud üles üksnes omapäraseile tüüpidele ja situatsioonikoomikale, siis ei ole see kehtiv käesoleva komöödia kohta. „Tütarlaps Irene“ baseerub enam psühhoanalüütilisel ülesehitusel ning omab seetõttu pisut sügavamat ja problemaatilisemat iseloomu. Kuid õnnekombel ei lange, kirjanik siin välja hea komöödia piiridest. Osava sulega seob ta mõnegi sügavama tõsielu küsimuse tabava ja sooja huumoriga, tehes kogu teose laialdasile hulkadele kergesti nauditavaks. Hoolsalt on käesolevas komöödias välditud igasugused koomilised banaalsused, seeasemel hoovab igast lausekatkendistki filantroobi kõikemõistvat ja südamlikku soojust. Mainitud omadused on, mis peaks tegema selle komöödia ka Pärnu teatripublikule vastuvõetavaks ja hinnatavaks.

Kahjuks ei ole säilinud lavastuse kavalehte ja trupi koosseisu ei ole kirjas ka ajalehetutvustuses, nii ei tea me selle lavastuse kohta rohkemat, kui et seda edukalt nii kodusaalis kui mujalgi mängitakse. Hilisematest leheteadetest leiame, et lavastusega käiakse päris mitmel korral esinemas ümbruskonna asulates ja linnades (Sindis, Abjas, Mõisakülas, Kilingi-Nõmmel) ning et saalid on kõikjal juba eelmüügist välja müüdud. Teatri statistikatabelites on kirjas, et lavastust mängiti detsembri lõpuni 10 korda ning seda nägi 3644 külastajat. Järgmise aasta 7. veebtuari Uuest Elust leiame aga teate, et lavastuse viimane etendus toimub 8. veebruaril ning ajalehes Eesti Sõna 1942. aasta 17. juulil ilmunud hooaja kokkuvõttes on kirjas, et „Tütarlaps Irene“ oli üks hooaja edukamaid sõnalavastusi, mida mängiti 12 etendust ja vaatajaid oli 4000. Hooajakokkuvõtted teistes lehtedes nimetavad lavastust teatrihooaja ühe kunstiküpsema saavutusena: „Sõnalavastusist pälvis kõige enam tähelepanu „Tütarlaps Irene“, mis mitte ainult ei võlunud oma probleemirikkuse ja sisukusega, vaid see oli ühtlasi ka kõige lavaküpsem ning kunstipärasem mängult.“ (Uus Elu 6. juunil 1942)

1985 esietendub Oskar Lutsu jutustuse „Soo“ dramatiseering ja lavastus Priit Pedajaselt. Kunstnikutöö tegi Vello Tamm ning lavastused mängisid Jaan Rekkor, Lii Tedre, Jaak Hein, Laine Mägi, Peeter Kard, Lia Tarmo, Jüri Vlassov, Elmar Trink ja Artur Ots.

Priit Pedajas meenutab ajakirja Teater Muusika Kino 1988. aasta septembrinumbri „Vastab“-rubriigis „Soo“ sünnilugu nii:

„Soo“ tegemine, teatrikeele mõttes, algas juba Eino Leino „Lalliga“ („Mere keskel on mees“) „Ugalas“. Siin sai mulle seesmiselt selgeks see, millist teatrit ma teha tahan, kuigi mingiks suursaavutuseks ma „Lallit“ ei pea. Pärnu teatri perspektiivplaaniga tutvudes leidsin sealt „Soo“ juba eest, seda uuesti üle lugedes lummas mind jutustuse eriline õhustik – natuke süngemeelne, veidi müstiline. Lavastuse ettevalmistamiseks oli mul tol korral küllalt palju aega: instseneeringu tegin kevadel, eelnevaid proove alustasin peategelastega juba suvel, ringreisi ajal, tükk esietendus novembri algul. Oli aega aine kallal mõtiskleda. Ja lõppvariandile mõeldes – väga õnnestunult kulges koostöö kunstnik Vello Tammega, mitmed olulised printsiibid edasiseks said just „Soo“ ajal läbi töötatud. See, kuidas kasutada lavalist ruumi. Tavaliselt on põhiliseks mängumaaks meeter või kaks tagapool portali ja mängitakse ühel joonel, tasapinnaliselt. „Sood“ tehes uurisin inimese ja ruumi suhteid, inimeste omavahelisi liikumisi, nii et pingestatakse mängu. Selles suhtes on „Soo“ küllaltki dünaamiline lavastus. Pean näitleja-koreograafiat üldse väga tähtsaks: kuidas ta astub, istub, ja kõige tähtsam on just näitlejate omavaheline liikumine. Kahe inimese dialoogi puhul on kõige tavalisem pilt selline, et üks näitleja liigub vasakult, teine paremalt, liigutakse keskele kokku ja edasi pole kuskile minna, stseen on kinni jooksnud. Kui aga liigutakse ovaalikujuliselt, on näitlejail võimalus teineteisest mööduda ja liikumine jätkub. Dramaatilist dialoogi koreograafilises mõttes ma kujutangi ette nii, et inimesed on pidevas liikumises. /---/
Ise instseneeringut tehes võimaldab see mul materjaliga hiljem vabamalt ringi käia. Näiteks „Soo“ proovivariant oli pool tundi pikem praegusest lavavariandist. Kärpisime pärast kunstinõukogu julgelt juba tehtud tööd.

Edasi laseme kõneleda Triinu Ojalo koostatud raamatu „Endla teater 100“ „Soo“ peatükil, kus on kokku võetud selle lavastuse mõju vaatajaile-peegeldajaile:

Kasutades lavakujunduses tumedaid, roostekarva toonides kalavõrke ja keerukat sildade-purrete süsteemi, hägusat valgust, aeglustatud tempot ja vaikset süntesaatorimuusikat, saavutas Pedajas suure sisendusjõuga lavaatmosfääri. Süžeelt lihtne suvetragöödia osutas laval sügavatele inimloomuse vastuoludele, millelegi nähtamatule, mis mõjutab inimsaatusi, mis ei lase tegelastel kuidagi õnnelik olla ega selleks ka saada.

Ansambliühtses lavastuses oli huvitavaid näitlejatöid. Jaan Rekkor vastuolulise kunstniku Toomas Haavana andis oma monoloogi kaudu edasi „Soo“ impressionistliku enesessesüüviva alatooni ning tõi välja dostojevskiliku elumõtte otsimise, Elmar Tringi Jannus oli kuju kohmetule olemusele leitud huvitav väline karakteersus, Laine Mägi Metskass võlus oma plastilisuse ja looduslapseliku uhkusega, nauditavat mängu elu pahupoolelt pakkus Jüri Vlassov kurja ja kavala Madjakuna.

Lavastusest tõusis esile ja sööbis vaatajate mällu üks imeline lüüriline stseen: Metskassi, Tooma ja Jannu paadisõit järvel. Napilt põrandapinnast lahti lootsik heljus tõesti nagu vetikases vees, taustal helge ja heleroheline valgus. „Vesi õitseb,“ ütles Metskass. „Igal aastal juuni lõpus, juuli alguses on vesi neid lemmesid täis,“ lisas Jannu. Kust nad tulevad, seda ei tea keegi öelda. See on kaunis kujund: vesi õitseb hetkeks nagu elugi.

Metafoorse teatrikeelega stiilne, orgaaniline ja täpsete näitlejatöödega „Soo“ pälvis teatriüldsuse tähelepanu. Mitmed kriitikud rõhutasid lavastuse peaaegu salajast ja varjatud lumma, mis haaras tasahilju enda võimusesse, selle sõnum otsekui imbus aeglaselt verre ja mõju kestis veel kaua.

Ning enne lavastuse fotosid laseme täispikkuses kõneleda ka ühel kriitikul – Tõnu Karro arvustus Sirbis ja Vasaras 13. detsembril 1985:

„Soo“ viimane etendus toimus 27. aprillil 1988. aastal. Kokku mängiti 69 etendust 28 297 külastajale.

2002 lavale jõuab August Gailiti romaanil „Ekke Moor“ põhinev näidend ja lavastus Tiit Palult. Lavastuse kunstnikuks on Kristiina Münd, valguskunstnikuks Margus Vaigur, helindajaks Feliks Kütt, grimeerijaks Ivi Smeljanski ning tantsuseadjaks Impeerium Onassis. Mängivad Veikko Täär, Maarja Jakobson, Lii Tedre, Erko Elblaus või Timo Päit, Jüri Vlassov, Carmen Mikiver, Piret Rauk, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Ahti Puudersell, Enn Keerd, Meelis Sarv ja Feliks Kark.

Esietenduse eel, 8. novembril, ilmub Sirbi rubriigis „Teod“ teatri dramaturgi Ivar Põllu lühiintervjuu lavastaja Tiit Paluga:

Homme esietendub Endla teatri suures saalis sinu lavastus „Ekke Moor“. Mis sundis sind lavastama „Ekke Moori“, kui Gailitil on hoopis kuulsam „Nipernaadi“?
Arvan, et eestikeelse teatri ainus õigustus saab olla eesti oma materjali kasutamine. Pole ju vaja hädasti teha iiri tükke või järjekordset Tšehhovit. Eesti kirjandust on vaja lavastada küll. „Ekke Moori“ tegemise puhul tajun, et ootus on eriline. Kõigil on sellega oma suhe. Omast suhtest hakkas ka see lavastus kerima. Leidsin, et „Ekke Moor“ ei räägigi muust kui teatritegemisest.
Mida on sellel seiklejalool tänapäeval öelda peale selle, et maailmas on igasuguseid inimesi ning kodus on kõige parem?
Tähtis on see, kuidas inimene koju tagasi jõuab. Vahepeal on ilmselt mõndagi juhtunud. Lisan siia lavastuse mõistmiseks tekstilõigu Jaan Unduskil: „Reis puhtas ajas oleks seesama mis kodus istumine, seega üleüldsegi mitte reis. Reis on iha külastada teisi ruume, läbida mingeid kohti, jõuda mingisse kohta, väga sageli lihtsalt – ja paradoksaalselt – tagasi koju (ainult reis annab võimaluse tulla koju!), kust ammutada tavaolukorras varjatud energiat. Mäng, lõputu libisemine, biitniklus, rollitreening on hädavajalik osis, sest reis võib tulla pikk, raske ja võibolla tulemuseta. Iga reisi (ja iga loomingu) eeldus on substantsiiha. See on iha pihta saada, fataalselt pihta saada. Millelegi ja millegagi. Saada oma kehasse hõbekuul, opereerimatu võõrkeha, mis jääks ainsana alles just sellest kehast. Mis jääks alles igas olukorras, ükskõik siis, mis minust ka ei tehtaks või kus mind ei jahvatataks. Substants ongi see, mis jääb alles. Kaduvus, heitlikkus, elu igavene möödalibisemine on meile a priori ja pealekauba antud, seda pole vaja kaugelt otsida. Inimene otsib lisaenergiat ja substants on energia maksimaalse koondumise ootus. Kuul rinnus, löök, mis jääb meelde. Võibolla polegi substantsi olemas rohkem kui nimese tungis selle poole, mida ei ole“ („Maagiline müstiline keel“).
Ekke Moor otsib seda kuuli oma kehasse ja selle ta saab. Opereerimatult.
Oled nimetanud „Ekke Moori“ ülemlauluks teatrile ja näitlejale. Kelle kõrvadele või silmadele on sinu lavastus tehtud?
Lavastus algab stseenist, kus Ekke satub laadal rändteatri etendusel näitlejate sekka. Juhuslikult tuleb tal minna haigestunud näitleja asemel lavale. Ta satub rolli. Edasi tulevad teised rollid. Pole küünilisemaid inimesi kui näitlejad. Nad on Vale orjad, Tõe otsijad. Näitlejad valetavad laval, et hetkeks puudutada Tõde. Ja vaatajad ootavad, et see juhtuks. Veel Unduskile viidates – tähtis pole reis mitte ajas, vaid ruumides. Ekke jääb teatri rattasse, oma rollidesse, dekoratsioonidesse. Mis saab siis, kui küünik jõuab lõpuks tagasi oma süütusse lapsepõlvemaailma? Kas ta näebki enda ümber muud kui rolle ja dekoratsioone? Selliseid asju on iga inimene endalt küsinud.
Kasutad palju erinevaid stiilivõtteid. Kuidas neisse suhtuda, kas vormilised eksperimendid on iseenesest sõnum või on need sügavama sisemise sõnumi ilustratsioon?
Kuna teatriteema on üleval, siis kasutame eri žanrite võimalusi ja harilikust teatraalsemaid vahendeid. Nende kasutamine on sisuliselt põhjendatud, samas võiksid need mõjuda ka omaette sõnumina. Ma ei taha kedagi uskuma panna, et tegevus leiab aset kuskil mujal, mitte laval. Ja laval tehakse ju kõiki mõeldavaid asju.
Miks valisid Ekke Moori mängima just Veikko Tääri?
Nimitegelase valik on väga tähtis. Veikkol on oluline osa nende mõtete vormimisel, millega hakkasin dramatiseeringut ja lavastust ette valmistama. Valikuga panin kümnesse.

Ants Liiguse fotojäädvustused lavastusest:

Aga mida ütlesid kriitikud?

Eesti Päevalehes ilmunud Herdis Kirki arvustust „Ekke Moor ennast otsimas“ ja Pärnu Postimehes ilmunud Merit Kase artiklit „Ekke Moor uurib kunsti ja elu vahekorda“ saab lugeda pealkirjade taha peidetud linkidelt, Sirbis ilmunud Pille-Riin Purje peegeldus on aga siin:

~~2009~~ ~~Küünis esietendub~~ ... Tuleb välja, et totratest trükivigadest ei pääse me ka uhkel arvutiajastul. Keegi-kuskil-kunagi – võib-olla ma ise, võib-olla keegi teine – on meie repertuaarinimistusse kandnud, et Roy Strideri „Mässajad“ esietendus 2009. aasta 9. novembril. Aga ei. Esietendus toimus hoopiski 7. novembril. Nii et teeme aga tabelisse paranduse ja 7. novembri postitusele täienduse.

2019 esietendub Küünis Hendrik Ibseni „Kummitused“. Lavastajaks ja muusikaliseks kujundajaks Ingomar Vihmar, kunstnikuks Jaanus Vahtra, valguskunstnikuks TÜ viljandi Kultuuriakadeemia diplomand Elerin Tammel. Lavastuses mängivad Kleer Maibaum, Nils Mattias Steinberg, Tambet Seling, Priit Loog ja Fatme Helge Leevald ning selle fotosid, viiteid ilmunud arvustustele ning tutvustust saab lugeda lavastuse lehelt.

Või veel parem – tulge seda homme vaatama. Pileteid veel on ja mardipäevale kohaselt on näokate soojalt soovitatav!