„Põrgupõhja uus Wanapagan" kõneleb õndsusest, õnnest ja lunastusest, mis enam ei loe. See on lugu Vanapaganast, kes tuleb õndsaks saamise nimel inimesena maa peale. Inimeseks olemine tähendab aga inimlike tunnete läbielamist. Kurbus ja rõõm, armastus ja lein, viha ja üksindus – need on emotsioonid, millega Vanapaganal maa peal rinda pista tuleb ja mis teda algsest eesmärgist vääramatu jõuga eemale kisuvad, sest oled sa Vanapagan või inimene, maa peal on asjad ikka keerulisemad, kui arvatagi oskad. Mustava väädina ja üha enam võimust võttes väändub ümber sinu ihu inimlike tungide pitsitav siug. Mida lihtsam näib eesmärk, seda rohkem veeretatakse su teele takistusi.

A. H. Tammsaare viimast romaani on läbi aja kümneid kordi ikka uutes ja uutes tõlgendustes lavale säetud, ning endlalaste uuslavastuski tõstab fookusesse teose uusi ja üllatavaid tahke. Lavastaja Kaili Viidas: „Lavastajana meeldib mulle igas tekstis näha kihte ja nende ristumisi. Läbi teatri vahendite saab tekitada täiesti uusi tähendusüksusi, mida ainult mina näen ja mitte keegi teine. Aga see ei tähenda, et vaataja näeb täpselt seda, mida ma talle esitan. Sellest areneb omakorda uute tõlgenduste niidistik. Tammsaare püstitatud probleemid on ikka samad, kuid igas ajas asetuvad need uude valgusesse, vastavalt sellele, mis maailmas parasjagu toimumas on. Ega ma ei saa raudkindlalt väita, et see, mis tuleb, on nüüd täiesti uus nägemus. Ma ei ole lõhkuja, vaid püüan ikkagi ehitada olemasolevale vundamendile. Keegi ei tea täpselt, mida Tammsaare mõtles, kuid ta näib lähtuvat asjaolust, et inimene on pigem riukaline ja halb. Minu nägemuses on inimene hea, kuid piiratud – alati iseenda ja ligimeste heaolu teener. Vanapagan on aga midagi kontrollimatut, tal on vägi, mida inimene endale kunagi ei saa. Ja ta tuleb maa peale väga kindla missiooniga, selle saavutamiseks saadab ta kõhklematult korda koletuid asju. No mis teha, kui tahad olla inimene, aga puudub inimlikkus. Vanapagan ei arvesta, et võib langeda omakasupüüdliku headuse lõksu.“

Lavastuse helilooja on Tauno Aints, valguskunstnik Margus Vaigur ja videokunstnik Argo Valdmaa. Põrgupõhja Jürkat kehastab Ago Anderson ning Kaval Antsu Tambet Seling, teistes rollides Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Agata Apostol või Elsa Johanna Talvistu ning Karin Tammaru ja Peeter Tammearu.

„Põrgupõhja uue Wanapagana“ etendused toimuvad Pärnus Ringi tänaval asuvas vanas Fortumi katlamajas (Ringi 56, Pärnu) ning lavastust mängitakse sel suvel vaid 20 korda – 17., 18., 19., 22., 25., 26. ja 27. juunil; 1., 2.,3. ja 4. juulil ning 13.,15., 18., 19., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 19.